Mis või kes teeb ilusa(ma) inimese… Osa 2/2

Mis või kes teeb ilusa inimese (Osa 2/2)…

Eelmises osas oli juttu välisest ilust. Kokkuvõtteks nentisin, et selleks, et väliselt ilus(am) olla, piisab tõepoolset vähesest – nagu näiteks korras hügieen, puhtad riided, mitmekesine toit ja liikumine ning ka mõned iluprotseduurid, sh regulaarne juuksuri külastamine. Käesolevas osas tuleb juttu sisemisest ilust ning ilust kui terviklikkusest inimeses.

Sisemine ilu – lühidalt ja üldiselt

Alustuseks ütlen kohe ära, et sisemise ilu loomine on kordi raskem kui end väliselt meeldivaks muuta. Lihtsustatult – kui kasimata inimese „puhastamine“ on minutite küsimus, siis harituse, silmaringi, suhtlemisvõime või toreda olemuse teke ja areng on pidev protsess. See algab lapseeast ning kestab läbi elu. Sellest, kas ja kui palju keegi enda isikuomadusi arendab, sõltub ka nn sisemine ilu. Kahju, ent päris palju inimesi ei jõua selle teel just väga kaugele:( Ilmselt on põhjused nii kodus, vanemates, õpetajates, sõprades-tuttavates, kellega kokku puututakse ning ka iseendas – kas ja kuivõrd enesearenguks pingutusi tehakse. Kurb on kohata inimesi, kes enesearendamisele (enda ilusamaks ja paremaks inimeseks muutmisele) on käega löönud ning näevad oma probleemide põhjustajatena ümbritsevat ning esitavad nõudmisi vaid teistele, jättes iseenda hoopis kõrvale. Näiteid sedalaadi inimestest leiab ohtralt kui enda ümber natukenegi ringi vaadata. 

Ilusast olemusest

Optimist – pessimist, progressiivne (tulevikku vaatav) – regressiivne (minevikus kinni), introvert (elab endasse) – ekstravert (avatud meelega, elab väljapoole), soe ja sõbralik – külm ja emotsioonitu, kaaslastega arvestav – enesekeskne, viisakas – ülbe, rahulik – närviline…. jne jne – omadusi ja skaalasid on palju, igaüks asub eri skaaladel eri kohtades. Ilmselge on see, et ilusamad inimesed kalduvad vahemike positiivsemasse otsa. Tähtis pole mitte punkt, kus ühel või teisel skaalal asutakse vaid soov olla pidevas muutumises, arengus, iseenda peremaks ja seega ka ilusamaks muutmises.

Usun, et Sina, hea lugeja nõustud, et pigem on nauditavamad (ilusamad) optimistid, elujaatavad, viisakad ja korrektselt käituvad inimesed. Sedalaadi inimesed on huvitavavad vestluskaaslased, nendega on lihtne teemasid leida, nende intellekt ja silmaring on imetlusväärsed ning tihti panevad ka iseendasse vaatama ning enda olemust analüüsima. Selline eneseanalüüs on sageli ka muudatuste tegemise motivaator. Loomulikult saavad muudatused endas toimuda vaid siis kui ise seda tahta ja reaalseid samme astuda. Elu näitab, et just nende nn reaalsete enesemuudatuse, arendamise sammude astumine on paganlikult raske. Tegevus on igal juhul raskem kui tegevusetus, seda enam kui tegutseda tuleb iseendaga, oma sisemuse ilusamaks muutmisega. Hoopis lihtsam on pilk teistele suunata ja nn vanas kinni olles neile nõudmiste ja ootuste esitamist jätkata. Sellist ümbritsevate kritiseerimist, nõudmist urgitsemist nimetatakse tihti ka lihtsalt vingumiseks. Usun, et tuleb tuttav ette, eriti kui mõelda oma lähikondsetele, nn netikommentaatoritele, kes enda arvates on parimad ja „teavad kõike“ või kurb, aga sageli ka elukaaslasele… On selline käitumine või sellise inimese olemus kuidagigi ilus? Ei vist. Seega selle asemel et fookus teistel hoida, neid arvustada või mis seal salata, ka solvata, võiks silmad iseendal pidada ning oma palgiga tegeleda kui et ümbritsevate pindusid lugeda. Luban, et päris kindlasti muudab see ilusamaks:)

Olen kogenud, et ilul on aga imepärane omadus – tõmbab ilu juurde. Seega tajud üsna pea, et inimene kellega oled lävinud on huvitav, rikastav ja nautimisväärne. See paneb Sind endasse vaatama ja tegusa inimesena end muutma-parandama. Tulemus on see, et nn parema, ilusama inimesena tõmbad uusi ja veelgi nauditavamaid inimesi –  Ilu loob ilu! See on ju ilus!

Kogemus ilusast tööst – kui töö on ilus

Mõeldes sisemisele ilule, selle nägemisele või mitte eriti tähele panemisele, võimalusele inimestega piisavalt lähedalt kokku puutuda kandub mõte tahes tahtmata inimeste tööle. Põhjus selleks on väga lihtne – enamik meist töötab selleks, et elada. On töid ja ameteid, mis võimaldavad lähedasemat kokkupuudet teiste inimestega, samas on paljud elukutsed sellised, mis tähendavad sisuliselt üksi töötamist. Näiteks teenindaja on selline töö, mis võimaldab paremat kokkupuudet inimestega. Samas liinitöölisel puudub samavõrd lähedase kontakti võimalus oma kolleegide või klientidega. Seega saaks järeldada, et osad ametialad loovad läbi inimestega kokkupuutumise paremaid võimalusi enda seesmise ilu parandamiseks kui et teised. Oma ametikäigus kannapöörde teinuna tunnetan seda erinevust ja olen õnnelik, et kontaktid toredate klientidega on sedavõrd rikastavaks osutunud! Veelgi rõõmustavam on see, kui tajun, et ka minu klient, kellega olen kokku puutunud, on lisaks välisele (värske juukselõikus) ka seesmiselt kuidagi rikkamaks (ilusamaks) muutunud. Seega ka töö võib mõjutada seda kas ja kuivõrd keegi muutub ja ilusamaks-paremaks saab! See on hea tunne ja suurepärane kogemus!

Loomulikult ei saa ja peagi oma tööalaseid valikuid tegema vaid võimalusest teistega kokku puutuda. Kontaktide võimalikkus ja seeläbi emotsioonide loomine on vaid üks osa oma töö valikul. On inimesi, kelle jaoks on sotsiaalsus olulisem, teistele pole see üldse tähtis ja neile sobibki omaette tehtav töö. Ühel või teisel juhul on tähtis endas rahulolu saavutamine ning tunne, et töö rikastab, muudab, annab midagi juurde ent ei kurna. On üllatav kui tähtis selline „andev“ töö on, kuivõrd suur osa on sellisel tegevusel sisemise ilu arenemisel. Peamine põhjus, miks emotsionaalselt rikastav töö seesmise ilu paranemisele kaasa aitab, on selles, et inimene saab fookuses hoida iseenda tunded ja maailma. Ta on elujaatav ja optimistlik, tal pole põhjusi teisi ja ümbritsevat kritiseerida või nende kallal vinguda. Seega selleks, et töö muudaks meid paremaks, ilusamaks, peaksime endasse vaatama ja ise endaga kokku leppima, milline see töö on, mida teha tahaks ning mis meid arendaks. Siinkohal rõhutan, et tegu ei ole raamatutarkuse korrutamise, vaid ise enda elukogemusega. 

Ilus terviklikkus inimeses

Olen tähele pannud, et mida meeldivam, rikkalikum, terviklikum on inimese olemus, seda rahulikumalt (õigem määratlus oleks ehk küpsemalt, elukogenumalt) ta oma sisemist ilu loovaid omadusi võtab. Selle rahulikkuse all pean silmas, et ta teadvustab endale kus ta ühel või teisel skaalal asub ning kas ja kuhu ta liigub, areneb. Ma ei ole kohanud inimest kes oleks seesmiselt ilus ent närvilise olekuga. Vastupidi öeldes, ma pole näinud inimest, kes oleks seesmiselt ebameeldiv ent rahuliku olekuga.

Enne järeldasin, et ilu loob ilu, siis ka negatiivsema poole poolt vaadates saab järeldada, et „koledus“ ühes omaduses soodustab „koledust“ teises joones. Päris kindel on ka see, et domineerima kippuvate eemaletõukavate omadustega inimene kipub tihti oma „puudujääke“ eitama (ignoreerima) ja oma alateadvuses peituvat kibestumust teiste peale välja valama. Selline inimene, tajudes enda nn probleeme ja puudujääke püüabki teiste abiga end kuidagigi “kergitada” ja paremaks muuta. Jah, selge on see, et nii tundub see justkui lihtsam olema, ent iseasi on, kas see ka sellist inimest ennast ilusamaks teeb? Kurb on näha selliseid „katkiseid“ inimesi.

Meenub nn teetassi teooria, millest oli juttu ühel suhete alasel koolitusel. Selle järgi on iga inimene justkui teetass, millest kas ta annab teistele või võtab neilt. Negatiivne impulss võtab, positiivne annab. Näiteks solvamine kahtlematult võtab, siiras kompliment aga annab. Terviklikul inimesel on lihtsam teistele anda, kuna tema fookus ei ole mitte niivõrd „mina ja mina“ tasemel vaid ta oskab ka ümbritsevat näha ja seda justkui kõrvaltvaatajana võtta. Seevastu nn „mina ja mina“ inimene tajub asju läbi enda tihti ülimalt kitsarinnalise prisma. Juhul kui ta peaks tundma, et keegi teine on temast mingis osas parem, siis kipubki teda solvama. Solvatu tunneb, et temalt on midagi “võetud”, ehk tema teetassi on tühjendatud. Teooria järgi tasakaalustab ühe negatiivse impulsi viis positiivset. Ilmselt siin peitub ka põhjus, miks negatiivsus, kurjus jms domineerima kipuvad. Samas hea uudis on ju see, et mida ilusamad on inimesed, seda elutervemad nad ja seda vähem nad “võtavad” ning seda rohkem nad “annavad”.

Kokkuvõtteks

Jõudisn oma jutu alguses väljendatud mõtte juurde. Keskenduses iseenda arendamisele, muutume paremaks ja targemaks, kokkuvõttes nii seesmiselt kui ka välimiselt ilusamaks. Ilu pannakse tähele ja see tõmbab ilu juurde, ehk meie lähedale ilmuvad inimesed kes meid omakorda rikastavad ning keda me ka ise rikastame. Rikastamine on “andmine”. See on tore tunne kui keegi on tänulik selle eest, et tema teetassi tuli lisa:)

Näeme varsti jälle!

Käärdid ja pardel – juuksur Sinule